NATO kollektiivkaitse

NATO liikmesriigina on Eesti julgeolek tagatud kollektiivkaitse põhimõttel, mille järgi rünnak ühe liikmesriigi vastu tähendab kogu alliansi ründamist. Eesti liitus NATO-ga 2004. aastal.

NATO on sõjalis-poliitiline riikide ühendus, kuhu kuulub 29 riiki. NATO põhiline eesmärk on tagada oma liikmesriikide julgeolek ning kollektiivkaitse kui NATO peamise eesmärgi toimimine. NATO keskstruktuuril ning NATO sõjalisel struktuuril on pigem NATO egiidi all olevate liikmesriikide tegevusi koordineeriv ja ellu viiv roll, kuna NATO tegevussuunised tulenevad täielikult liikmesriikide konsensuse põhimõttest.

NATO strateegilised alusdokumendid

Põhja-Atlandi ehk Washingtoni leping on alliansi asutamise leping, mis sätestab üldisel tasandil liikmesriikide õigused ja kohustused NATO-s, sealhulgas artikli V ehk kollektiivkaitse artikli.

NATO strateegiline kontseptsioon 2010 on kõikehõlmav dokument, mis sätestab alliansi arengusuunad strateegilises plaanis.

 

Kuidas NATO toimib?

NATO tugineb oma liikmesriikide võimetele. Sõjaliste võimete arendamine ning ülalpidamine on väga kulukas ning vähe on riike, kes suudavad kõik vajaminevad võimed ise luua. Igal NATO liikmesriigil on võimalik keskenduda oma riigi spetsiifikat silmas pidades kõige olulisematele ning jõukohasematele võimetele. Teised riigid tagavad vajadusel ülejäänud võimete täitmise. Seega investeerivad erinevad liikmesriigid vaid teatud võimetesse.

Sõjalise konflikti korral on võimalik liikmesriikide põhjal kokku panna iga konkreetset konflikti silmas pidades vajaminev väekontingent. Nii moodustub NATO kui terviku võimete kogum, mille liikmesriigid on vajadusel valmis andma NATO käsuliini alla. Näiteks NATO operatsioon Afganistanis koosneb liitlaste erinevatest panustest. See tähendab, et NATO strateegilised väejuhatajad on määratlenud NATO vajadused Afganistani operatsiooni läbiviimiseks ning liikmesriigid omakorda täidavad need vajadused reaalsete võimetega, andes need NATO käsuliini alla. NATO-s kehtiva põhimõtte järgi kannab NATO käsutusse antavate võimete arendamise ja kasutamise kulud võime omanikriik.

Eesti NATO-poliitika põhimõtted

Eesti on täieõiguslik NATO liige, kellele laienevad kõik liikmesusest tulenevad kohustused ja õigused. Kaitseministeerium lähtub NATO-suunalise poliitika kujundamisel järgmistest põhimõtetest:

  • NATO kui tervik peab olema tugev. See tähendab, et NATO käsutuses olevad võimed peavad olema piisavad, et tagada heidutus iga agressori vastu.
  • NATO võimearendus peab silmas pidama nii kollektiivkaitsevajadusi NATO enda territooriumil kui ka käimasolevate ja võimalike tulevaste operatsioonide vajadusi väljaspool NATO territooriumi. Arendatavad võimed peavad olema kasutatavad mõlemal juhul.
  • Eesti sõjaline panus NATO võimete planeerimisel lähtub esmase iseseisva kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse vajadustest.
  • NATO võimearendus peab olema silmapaistev ning tõsiseltvõetav. NATO kohalolek peab olema nähtav kogu alliansi territooriumil.

NATO-sisene koostöö ja ühine võimearendus

Ühendatud vägede initsiatiiv

2014. aasta lõpul seoses ISAF-i missiooni lõppemisega Afganistanis pöörab NATO tähelepanu operatsioonidel osalemiselt saavutatud koostegutsemisvõime hoidmisele.

Edaspidi tagatakse NATO vägede valmisolek, lähtudes 2010. aastal kokku lepitud strateegilisest kontseptsioonist. Tulemuseks on nn NATO Forces 2020, see tähendab ajakohased ja koostegutsemisvõimelised korraliku varustuse, väljaõppe ja juhtimisstruktuuriga väed. NATO ühendatud vägede initsiatiiviga (Connected Forces Initiative) tagatakse, et laiendatud sõjalise koolituse, väljaõppe, õppuste ja ka tehnoloogia parema kasutuse kaudu on NATO vägedel parim valmisolek. Ühendatud vägede üks osa on NATO reageerimisjõudude arendamine.

NATO reageerimisjõud (NRF)

NATO reageerimisjõud on 530-päevase etteteatamisega valmis sisenema konfliktikoldesse 15 000 km raadiuses Brüsselist ning läbi viima erinevaid operatsioone. Oluline on teada, et NATO reageerimisjõud ei ole valmis üksus, vaid reageerimisvalmiduses võimete pakett, mille põhjal komplekteeritakse üksus vastavalt ülesandele.

Eesti on NATO reageerimisjõudude koosseisus osalenud 2005. aastast. 2010. aastal panustas Eesti reageerimisjõududesse kompaniisuuruse maaväe-komponendiga Balti ühispataljoni koosseisus, sama tehakse ka 2016. aastal.

Lähemalt NATO reageerimisjõududest NATO kodulehelt »

Küberkaitse

Suurem sõltuvus tehnoloogiast tähendab, et küberkaitse on 21. sajandil julgeoleku lahutamatu osa.

NATO teeb edusamme alliansi ja liitlaste võrkude vastu suunatud küberrünnakutega võitlemisel. Nii NATO strateegiline kontseptsioon kui ka 2012. aasta Chicago tippkohtumise deklaratsioon rõhutavad küberkaitse tähtsust NATO info- ja sidesüsteemide turvamisel. Koostööd tehakse alliansi sees ja partneritega, aga ka tööstus- ja teadusmaailmaga. Eesti on kübervaldkonnas esirinnas, mida kinnitab 2008. aastal Tallinnas avatud NATO küberkaitsekeskus, kus on esindatud 11 liitlasriigi spetsialistid.

Õhuturve

Alliansi õhuruumis pideva julgeoleku tagamiseks ja liitlaste solidaarsuse väljendusena toetavad õhuvägedega liitlased neid riike, kellel õhuturbevõimed puuduvad.

Alates 2004. aastast, kui Eesti NATO-ga liitus, teostatakse kolme Balti riigi õhuturvet. Balti õhuruumi julgestavad lennukid asuvad Leedus Šiauliai lennubaasis, aga täiendava baasina on kasutusel ka Eesti Ämari lennubaas. Sarnaselt Balti riikide õhuruumi ühise turvamisega teostavad teised riigid õhuturvet Luksemburgis (kus turvet teeb Belgia) ning Sloveenias ja Albaanias (kus turvet teeb Itaalia).

Liitlaste ühine seiresüsteem

Ühise seiresüsteemi loomine näitab, kuidas liikmesriigid loovad koos äärmiselt kuluka võime, mis käiks ühele liitlasriigile üle jõu.

Vajadus seiresüsteemi järele on väga suur: seda läheb vaja nii NATO üldise sõjalise võimekuse tõstmiseks kui ka väljaspool NATO territooriumi ette võetavatel operatsioonidel. Ühise seiresüsteemi rajamine tugevdab allianssi kui tervikut.

Strateegilise õhutranspordi initsiatiiv

NATO strateegilise õhutranspordi initsiatiiv annab liitunud riikidele võimaluse kasutada strateegilise õhutranspordi võimeid. Strateegilise õhutranspordi loomine käib suurele osale liikmesriikidest üksinda üle jõu.

Fakte NATO-st

NATO koosneb peamiselt kahest elemendist:

  • liikmes- ning partnerriikide esindused;
  • NATO personal, sealhulgas NATO keskstruktuur ning NATO staabid ja väejuhatused.

NATO-s kehtib igal juhtimistasandil konsensuse printsiip. See tähendab, et ühtegi otsust ei saa vastu võtta enne, kui kõik liikmesriigid on sellega päri. Seega on NATO organisatsioonina unikaalne, sest ka väikesed liitlased saavad oma hääle kuuldavaks teha ja osaleda aktiivselt alliansi pikaajalise ja igapäevase poliitika kujundamises.

Riikide esindused NATO juures kujundavad alliansi poliitika ja sõnastavad otsused, mida NATO staabid poliitiliste juhiste järgi ellu viivad.

NATO-s kuulub kõrgeim võim Põhja-Atlandi Nõukogule. Sellesse on kaasatud kõikide liikmesriikide esindajad. Nõukogu sõnastab NATO poliitika ja suunab kogu alliansi tegevust. Nõukogu kohtub regulaarselt suursaadikute, harvemini riigipeade tasemel ning üldjuhul kolm korda aastas ka kaitseministrite tasemel.

NATO Sõjaline Komitee koosneb liikmesriikide kaitsevägede juhatajatest. Komitee peab andma Põhja-Atlandi Nõukogule otsustamiseks vajalikku sõjalist nõu ning viima nõukogu otsused sõjalisel tasandil ellu.
 

Peakorter

  • 1951. aastal avati Prantsusmaal Pariisi lähedal Rocquencourt’is NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter.
  • 1959 avati NATO uus peakorter Porte Dauphine’is Pariisis.
  • 1967. aastal, pärast Prantsusmaa väljaastumist NATO sõjalisest struktuurist, viidi NATO peakorter üle Brüsselisse, kus see asub tänaseni.
  • 2016. aastaks on plaanitud kolida senistest hoonetest uude peakorterisse, mille ehitustööd käivad.
  • Erinevad NATO staabid ning struktuuriüksused asuvad üle kogu alliansi riikide.

NATO asutamine

1949. aastal allkirjastasid 12 riiki Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, USA ja Suurbritannia Põhja-Atlandi ehk Washingtoni lepingu, millega asutati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO.

Laienemine

Kuus laienemisringi on alliansi suurendanud 28-liikmeliseks:

  • 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi;
  • 1955. aastal sai Saksamaa Liitvabariigist NATO 15. liige. Selle sündmuse vastukaaluks loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon;
  • 1982. aastal liitus Hispaania;
  • 1999. aastal ühinesid kolm esimest Kesk- ja Ida-Euroopa riiki: Tšehhi, Ungari ja Poola;
  • 2004. aastal liitus veel seitse riiki: Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia;
  • 2009. aastal ühinesid alliansiga Albaania ja Horvaatia.

Väljaastumised

NATO pole alati olnud laienemiskursil. 1966. aastal astus NATO sõjalisest struktuurist välja Prantsusmaa, jäädes küll edasi NATO poliitilise organisatsiooni aktiivseks liikmeks. Prantsusmaa taasliitus alliansiga 2009. aasta juubelitippkohtumisel. 1974. aastal katkestas kuueks aastaks oma liikmesuse NATO sõjalises struktuuris Kreeka, tehes seda pettumuse märgiks, et NATO ei suutnud takistada Türgi Küprose invasiooni. NATO ühtsusest annab siiski märku asjaolu, et aluslepingus mainitud võimalust alliansist välja astuda ei ole seni kasutanud ükski riik.

Partnerlused

  • 1997. aastast pärineb NATO ja Venemaa suhete alusakt, mille järgi loodi 2002. aastal NATO-Vene Nõukogu.
  • 1997. aastal asutati NATO-Ukraina komisjon.
  • 2008. aastal loodi NATO-Georgia komisjon.

Alliansil on veel tihedad sidemed paljude samu väärtushinnanguid jagavate riikidega üle maailma. Need suhted on määratletud Vahemere-dialoogi või Istanbuli koostööinitsiatiivi kaudu. Tihedad partnerlussuhted on NATO-l ka Austraalia ja Jaapaniga.

NATO kodulehele

 

Viimati uuendatud: 31. Juuli 2017