Laiapindne riigikaitse

Eesti riigikaitse tugineb laiapindse riigikaitse käsitlusele. See tähendab, et riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset, vaid et riigi kaitseks peavad valmis olema kõik riigiasutused ja kogu ühiskond.

 

Eesti riigikaitse peamine ülesanne on hoida ära võimalik Eesti-vastane rünnak ning tagada, et vajadusel suudaks Eesti end edukalt kaitsta.

Tänases julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjalised rünnakud. Seega peab riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning kogu ühiskond. Sellest põhimõttest lähtudes on 2010. aastal kinnitatud Eesti riigikaitse strateegia ning 2014. aastal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022.

Eesti riigikaitse eesmärk pole mitte ainult võimalikku konflikti võita, vaid seda ka heidutuse teel ära hoida – see on kõige tõhusam ja odavam viis riigi kaitseks. Laiapindne riigikaitse suurendab kogu Eesti ühiskonna vastupidavust ja valmidust mis tahes kriisideks. Seega on laiapindsel riigikaitsel ka heidutav efekt, kuna see annab võimalikule agressorile sõnumi, et Eesti puhul on tegemist vastupidava riigi ja ühiskonnaga.

Laiapindse riigikaitse käsitluse kohaselt jaguneb riigikaitse kuueks peamiseks omavahel seotud  tegevussuunaks, millel on konkreetsed vastutajad. Seejuures lähtutakse põhimõttest, et asutused, kes vastutavad ühe või teise valdkonna eest sõjaajal, peavad seda tegema ka rahuajal.

Paraadil

Laiapindse riigikaitse kuus põhilist tegevsuunda on:

  • sõjaline kaitse ehk eelkõige Kaitseministeeriumi, Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevus riigi kaitsmiseks sõjaliste ohtude eest. Sõjalise kaitse arendamine toimub riigikaitse 2013.–2022. aastate arengukava alusel. Selle kohaselt on sõjalise riigikaitse prioriteedid kahe täielikult varustatud ja mehitatud jalaväebrigaadi väljaarendamine ning uute jalaväe lahingumasinate, tankitõrjeraketisüsteemide ja iseliikuvate suurtükkide hankimine;
  • tsiviilsektori toetus sõjalise kaitsele, mille eesmärk on aidata kaasa Kaitseväe mobilisatsiooni läbiviimisele nõnda, et oluliselt ei kahjustuks ülejäänud ühiskonna toimimine. Selleks määratakse juba rahuajal ära varad, tehnika jms, mis mobilisatsiooni korral antakse Kaitseväe kasutusse. Peamised tsiviilsektori toetuse eest vastutajad on Kaitseministeerium ja Kaitseressursside amet;
  • rahvusvaheline tegevus ehk diplomaatide, ametnike ja kaitseväelaste töö rahvusvahelisel areenil, et tagada vajadusel kollektiivkaitse mehhanismide kiire rakendumine. Rahvusvahelise tegevuse arendamise eest vastutab põhiliselt Välisministeerium;
  • sisejulgeoleku tagamine ehk Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti ja Kaitsepolitseiameti tegevus nii rahuajal kui ka sõja korral;
  • elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine ehk Majandus-, Sotsiaal-, Keskkonna-, Põllumajandus- ja Rahandusministeeriumi tegevus selleks, et ka sõja korral oleks inimestel elektrit ja vedelkütust, töötaksid telefonid ja sidevõrgud, maanteed, sadamad ja lennuväljad; samuti et toimiks endiselt arstiabi andmine ja veevärk;
  • psühholoogiline kaitse, mis hõlmab riigiasutuste koordineeritud tegevust, et vältida paanika ning väärkuulduste teket ja neutraliseerida välismaalt lähtuva vaenuliku mõjutustegevuse tulemuslikkust. See tegevussuund haarab veel kaitsetahte suurendamist, tõhusat rahvusvahelist teavitustööd, elanikkonna efektiivset teavitamist kriisi- ja sõjaolukorras ning inimeste teadmiste ja oskuste parandamist, et kriisi ajal toime tulla. Psühholoogilise kaitse korraldamist koordineerib Riigikantselei.

 

Viimati uuendatud: 1. August 2014